Proovimine on seda väärt!
Julgus teha midagi natuke teistmoodi. Julgus ennast nähtavaks teha. Julgus kuulata seda, mida sa päriselt tahad, isegi siis, kui see ei ole kõige mugavam või lihtsam valik. Julgus lasta natuke madalamaks neid müüre, mida me vahel aastaid enda kaitseks ehitame. Julgus minna vaatama, mis veel võimalik on, kuigi sa ei tea ette, kuhu see kõik välja viib.
Me räägime julgusest vahel natuke liiga lihtsalt. Nagu julgus tähendaks seda, et sa ei karda. Et teed otsuse ja siis lihtsalt lähed. Aga päris elus on julgus tihti hoopis see, et sa kardad ja ikkagi liigud. Kahtled ja ikkagi proovid. Ei tea kõiki vastuseid, aga teed järgmise sammu.
Kõik lood ei pea lõppema õnnelikult, et need oleksid olnud elamist väärt. Mõni asi teeb haiget. Mõni lootus lõpeb pettumusega. Mõni valik osutub valeks. Mõni inimene ei jää. Mõnikord annad endast kõik ja sellest ikkagi ei piisa.
See on elu osa. Aga armastada on ikkagi seda väärt. Tunda on seda väärt. Proovida on seda väärt.
Ma ise ootasin väga kaua seda tunnet, et enne suurt muutust peaks kuidagi teadma, et see on õige.
Et enne peaks olema rohkem kindlust. Rohkem raha. Vähem kohustusi. Et lastega peaks olema lihtsam. Et mina ise peaksin olema julgem. Et ma peaksin täpselt teadma, mis edasi saab.
Mul oli juba aastaid tunne, et tahan elada teistmoodi. Tahtsin minna. Tahtsin olla osa aastast soojal maal. Tahtsin rohkem vabadust. Tahtsin näha, milline võiks elu olla väljaspool seda, mida olime seni normaalseks pidanud.
Aga iga kord tuli kohe järel terve nimekiri põhjustest, miks praegu ei saa. Ja kui sa oled aastaid olnud inimene, kelle najal väga palju seisab, siis muutus ei tundu lihtsalt ühe otsusena. See tundub nagu domino. Kui ma liigutan seda ühte tükki, mis saab kõigest ülejäänust? Nii on väga lihtne oodata aega, mil kõik tundub natuke lihtsam.
Aga mis siis, kui seda õiget hetke ei tulegi?
Minu jaoks muutus see küsimus väga aktuaalseks siis, kui sain vähidiagnoosi. Ma ei taha selle kogemuse ümber teha dramaatilist lugu ega öelda, et haigus tuli sellepärast, et ma midagi oma elus valesti tegin või, et olin iseendast väga kaugel triivinud. Seda ma ei saa väita.
Aga diagnoos muutis väga sügavalt seda, kuidas ma aega nägema hakkasin. Ühel hetkel ei olnud enam küsimus ainult selles, mida ma kunagi tahaksin teha. Tuli hoopis teine küsimus: Mis siis, kui seda „kunagi“ ei tulegi? See on kummaline hetk, kui saad aru, kui suure osa oma elust oled pannud tulevikku. Kunagi lähen. Kunagi teen. Kunagi elan jälle rohkem iseendale. Kunagi julgen.
Ma ei arva, et inimene peaks elama pidevas hirmus, et äkki homset ei tule. See ei oleks elu. Aga ma arvan küll, et aeg-ajalt tasub küsida, miks me kohtleme aega nii, nagu seda oleks lõputult. Miks me arvame, et meie enda soovid kannatavad alati veel ühe aasta oodata?
Diagnoos ei teinud mind üleöö julgeks. Ta ei võtnud ära hirmu ega muutnud suuri otsuseid lihtsaks. Aga ma ei saanud enam nii lihtsalt teeselda, et aega on lõputult.
Me loodame, et elu lahendab muutuse meie eest, et olukord muutub. Lapsed kasvavad. Tööl läheb lihtsamaks. Raha tuleb juurde. Tekib ideaalne võimalus...
Aga vahel peatab elu sind hoopis viisil, mida sa poleks kunagi soovinud. Ja siis saad aru, kui vääruslik oleks olnud hakata ennast kuulama juba varem. Ma ei taha, et inimene peaks jõudma ükskõik mis kriisini selleks, et lõpuks küsida: Mida mina tegelikult tahan? Nendel teemadel saab juba enne peatuda, analüüsida ja selgust luua.
Kui me oma perega otsustasime senise elu kokku pakkida, oma kodust välja kolida ja kolme lapsega matkabussiga Euroopa poole sõita, ei olnud meil vastuseid kõigile küsimustele. Me ei teadnud täpselt, kuhu välja jõuame. Ei teadnud, kui kauaks läheme. Ei teadnud, milliseks elu pärast seda kujuneb. Ja loomulikult tuli pähe sada küsimust. Kas see on ikka õige otsus? Kas lapsed harjuvad? Kas oleks targem jääda? Mis siis, kui midagi läheb valesti? Mis siis, kui avastame, et see ei olnudki see, mida tahtsime? Hetkel ei tea kas meie otsused olid õiged ja kõik ei ole läinud täpselt nii, nagu lootsime, aga olen aru saanud ühest asjast – mõne otsuse õigsust ei saagi enne teada, kui oled selle ära elanud.
Ja isegi otsus, mis ei vii sind sinna, kuhu lootsid, võib anda sulle midagi väga olulist. Teadmise, kogemuse, selguse, mida sul enne ei olnud, võimaluse öelda: ma vähemalt läksin vaatama.
Julgus ei tähenda hirmu puudumist
Minu jaoks tähendab julgus, et sa võid karta ja ikkagi minna. Sa võid kahelda ja ikkagi proovida. Sa võid mitte teada, kuidas kõik välja kukub, ja ikkagi teha järgmise sammu. Julgus tähendab liikumist ka siis, kui kõiki vastuseid veel ei ole. Ja see järgmine samm ei pea tähendama oma elu pea peale pööramist, töölt lahkumist või teise riiki kolimist.
Mõnikord on julgus ka üks aus vestlus, mida oled kaua edasi lükanud. Kandideerimine töökohale, mille puhul esimene mõte on: mina küll piisavalt hea ei ole. Ühe piiri seadmine. Abi küsimine. Esimene tunni võtmine millegi jaoks, mida oled aastaid tahtnud teha. Võib lõpuks iseendale tunnistamine: Ma ei taha enam niimoodi edasi elada.
Ka see võib olla muutuse algus.
Elus ei pea kõik peatükid algama hetkest, kui tunned end valmis. Need võivad algata hoopis siis, kui otsustad usaldada ennast natuke rohkem kui oma hirme.
Sa ei pea kogu teed enne ära lahendama
Üks põhjus, miks muutus tundub nii suur, on minu meelest see, et me üritame peas kogu teekonna ära läbida enne, kui oleme isegi esimese sammu teinud.
Kui mõtled ettevõtlusega alustamisele, liigub mõte kohe sinna, kuidas sellest kunagi ära elada.
Kui mõtled kolimisele, üritad peas lahendada korraga terve järgmise aasta.
Kui tahad enda eest rohkem hoolitseda, tekib peas juba uus ideaalne mina, kes sööb õigesti, liigub iga päev, magab kaheksa tundi, mediteerib hommikul ja on üleüldse täiesti uus inimene.
Ja siis tundub kõik nii suur, et lihtsam on mitte midagi muuta.
Võib-olla tasuks küsida: Mis on üks samm, mille ma saan selles suunas teha?
Mitte kümme sammu. Üks.
Saada kiri. Tee kõne. Pane aeg kirja. Ava dokument. Ütle välja. Mine jalutama. Otsi infot. Pane kõrvale esimesed kakskümmend eurot. Räägi kellegagi, kes on seda teed juba käinud. Üks väike samm annab sulle infot, mida sul enne seda sammu ei olnud. Ja selle info pealt saad teha järgmise.
Ma arvan, et muutus sünnibki palju sagedamini niimoodi kui ühe suure elumuutva otsusega.
Aga mis siis, kui ma ebaõnnestun? Võidki. Ja seda osa ei saa ükski mentor, raamat ega ilus Instagrami lause sinult ära võtta. Kõik ei õnnestu. Mõni otsus viib sind kohta, kus saad aru, et sa ei tahagi seal olla. Mõni unistus muutub, kui sellele lähemale jõuad. Mõni suhe lõpeb. Mõni ettevõtmine ei tööta. Mõnikord pead tagasi pöörduma ja midagi teisisiti tegema. Aga ka see on teadmine. Need teekonnad võivad õpetada meile enda kohta midagi, mida me turvaliselt paigal seistes kunagi teada poleks saanud.
Me kulutame vahel tohutult palju energiat sellele, et vältida valet otsust. Et mitte eksida. Et mitte kahetseda.
Aga küsime ka teistpidi: Mis juhtub siis, kui ma ei proovi? Milline on mu elu aasta pärast, kui jätkan täpselt samamoodi? Aga viie aasta pärast? Kas ma tunnen kergendust, et jäin turvalisse ja tuttavasse? Või mõtlen ikka veel sellele samale asjale, mida ma tegelikult teha tahtsin?
Vahel võib suurem kaotus olla see, et jäime nii kauaks õiget hetke ootama, et ei andnudki endale võimalust teada saada kas see on eksimus või mitte.
Nii et armasta. Proovi. Loo. Ütle välja. Muuda meelt. Alusta uuesti. Mine sinna, kuhu oled ammu tahtnud minna. Mitte sellepärast, et kõik kindlasti õnnestub. Vaid sellepärast, et võib-olla ei ole kõige valusam see, kui proovid ja mõni asi ei lähe nii, nagu lootsid.
Võib-olla on suurem kaotus hoopis see, kui ühel päeval vaatad tagasi ja saad aru, et sa ootasid kogu aeg õiget hetke.
Ja ei proovinudki.
Muutuste Mentor Küllike Tänav
kylliketanav.ee · Minu profiil Muutustementorid.eu lehel