On kodu, töö, pere, harjumused, tuttavad inimesed ja asjad toimivad. Väljast vaadates ei pruugi olla ühtegi suurt põhjust, miks midagi üldse muutma peaks.
Aga kuskil sees on tunne, et midagi vajab muutust. Võib-olla töö. Suhe. Elukoht. See, kuidas sa oma aega kasutad. Või lihtsalt see, kui palju sinu enda soovidele su elus üldse kohta on.
Üks põhjus, miks me nendes kohtades nii kaua püsime, on väga lihtne: tuttav tundub turvaline. Kui oled kaua mingis töös, suhtes või eluviisis olnud, siis vähemalt tead, kuidas seal olla. Uus tähendab teadmatust ja teadmatus võib tunduda ohtlik isegi siis, kui see uus võiks sulle tegelikult hea olla.
Sellepärast ei ole muutuse ees tekkiv hirm alati märk sellest, et liigud vales suunas. Vahel tähendab see lihtsalt seda, et liigud suunas, mida sa veel ei tunne.
Me ei loobu oma soovidest alati korraga.
Mõnikord me lihtsalt teeme need väiksemaks.
Küll on raha vähe, lapsed veel liiga väikesed, tööga pole praegu hea aeg, mida me siis koduga teeme...Ja mingil hetkel ei küsi sa enam isegi, mida sa tahad. Sa lihtsalt tegeled sellega, mida on vaja teha.
Me ei otsusta ühel päeval, et nüüd loobun sellest, mida päriselt tahan. Me muudame oma soovi tasapisi realistlikumaks, mugavamaks ja turvalisemaks. Alguses tahtsid midagi päriselt muuta. Hiljem mõtled, et tegelikult pole ju nii hull. Siis ütled endale, et praegu pole õige aeg. Ja lõpuks ei räägi sa sellest enam isegi endale.
Elu võib samal ajal olla täiesti korras. Kõik toimib. Aga selles elus on järjest vähem sind ennast.
Ja võib-olla oled sina ise aastatega muutunud.
Töö, mille valisid kümme aastat tagasi, võis tol hetkel olla täiesti õige. Suhe võis olla õige. Elukoht võis olla õige. Aga kas sa oled täna ikka seesama inimene?
Me küsime harva endalt, kas elu, mille kunagi valisime, toetab veel seda inimest, kes me täna oleme. Inimese väärtused muutuvad. Vajadused muutuvad. Piirid muutuvad. See, mida ta oma ülejäänud elult tahab, võib olla hoopis midagi muud kui kümme aastat tagasi.
Vahel ei ole rahulolematus märk sellest, et kogu elu oleks vale. Vahel oled sina lihtsalt vahepeal kasvanud ja vanasse vormi enam ei mahu.
Minu puhul oli palju seotud ka vastutusega. Kui oled harjunud kandma, korraldama ja arvestama pidevalt sellega, mida teised vajavad, siis enda soov muutub väga kiiresti millekski, mille saad veel natuke edasi lükata. Kõigepealt lapsed, töö, kodu, partner ja teiste ootused. Ja kuskil nimekirja lõpus oled sina. Mitte sellepärast, et keegi oleks käskinud sul ennast viimaseks panna. Sellest võib lihtsalt saada harjumus.
Me sageli teame päris hästi, mida tahame. Me lihtsalt teame ka kõiki põhjuseid, miks seda ei peaks tahtma. Ja nii hakkame oma sooviga läbirääkimisi pidama, kuni sellest jääb alles midagi palju väiksemat ja turvalisemat.
Ausus iseendaga ei tähenda veel, et pead homme kogu elu ümber pöörama. Sa võid tunnistada, et tahad midagi teistsugust, ilma et peaksid kohe tegutsema. Sa võid tunnistada, et oled millestki välja kasvanud, ilma et sul oleks veel uut vastust.
See on lihtsalt esimene koht, kus sa lõpetad enda sees selle soovi väiksemaks tegemise.
Ja võib-olla tasubki vahel küsida: Kui mitte miski ei takistaks, mida ma siis päriselt tahaksin?
Mitte mida oleks kõige mõistlikum teha. Mitte mida teised minu asemel valiksid. Lihtsalt mida tahan mina?
Mõnikord ei ole esimene suur muutus veel see, mida sa väliselt teed.
Mõnikord on esimene suur muutus see, et sa lubad endal uuesti tahta ja unistada.
Muutuste Mentor Küllike Tänav
kylliketanav.ee · Minu profiil Muutustementorid.eu lehel