Täna Hispaanias mere ääres, rannas, kus oli miljoneid väikeseid kive ja väikeseid merikarpe, otsustas üks mu lastest, et tema tahab leida hoopis klaasikilde. Neid väikeseid klaasitükke, mida meri on nii kaua veeretanud ja lihvinud, et kunagisest teravast killust on saanud sile ja ilus väike leid. Esimesed killud leidis ta üsna kiiresti, kõik need olid rohelised. Miljonite väikeste kivide seest hakkasime otsima just neid tillukesi rohelisi täppe.
Samal ajal, kui me neid otsisime, ütlesin talle: vaata, kui huvitav see on- kui sa keskendud rohelise leidmisele, siis sa hakkad rohelist leidma. See on sellepärast, et su fookus ja tähelepanu keskendus rohelisele.
Me teeme täpselt sedasama oma elus. Meie aju ei saa pöörata võrdselt tähelepanu kõigele, mis meie ümber toimub. Ta peab kogu aeg valima, mida märgata ja mida taustale jätta. Ja mida rohkem sa millelegi tähelepanu annad, seda rohkem hakkad sa seda ka enda ümber tähele panema.
Kui su tähelepanu läheb päeva jooksul pidevalt sellele, mis jäi tegemata, mis läks halvasti või mis sind häiris, siis hakkab aju just selliseid hetki järjest rohkem üles korjama. Keegi vastas sulle halvasti. Liiklus oli kohutav. Laps ei kuulanud. Partner jättis midagi tegemata. Tööl tekkis probleem. Ilm oli halb. Raha on vähe. Sina ise oleksid võinud rohkem jõuda.
Õhtuks on sul päris korralik tõendusmaterjal selle kohta, et päev oligi halb. Ja ükski neist asjadest ei pruugi olla väljamõeldud. Need juhtusidki.
Aga samal päeval võis laps sind kallistada, keegi sulle naeratada, kohv võis olla erakordselt hea, päike kümneks minutiks välja tulla, sa võisid saada tehtud ühe asja, mida olid kaua edasi lükanud, sul võis tekkida hea mõte või keegi saatis sulle sõnumi, mis tegi südame soojaks. Ka need asjad juhtusid.
Küsimus on selles, milliseid klaasikilde su aju parasjagu otsib.
Su tähelepanu ei muuda kogu maailma, aga see muudab maailma, mida sina märkad. Ja siin oleneb ka, millises seisundis me ise oleme. Kui inimene on juba pikalt pinges, väsinud või valvel, hakkab ta kiiremini märkama ohte, probleeme ja seda, mis võib valesti minna. Keha püüab sind kaitsta ja otsib keskkonnast kinnitust sellele, milleks peaks valmis olema.
See on ka põhjus, miks hommikune uudiste või sotsiaalmeedia avamine võib mõjutada meid rohkem, kui arvame. Sa ei ole võib-olla veel päriselt voodistki välja saanud, aga su tähelepanu on juba täis teiste inimeste muresid, konflikte, hirme, arvamusi ja maailmas toimuvat.
Sa ei vastuta sõdade, teiste inimeste otsuste, majanduse ega ilma eest. Sa ei saa kogu maailma kontrollida. Aga sa saad märgata, kuidas su keha ja mõtted sellele kõigele reageerivad.
Mulle ei meeldi ka mõte, et kõigele peaks lihtsalt positiivselt vaatama. Elus juhtub päriselt raskeid asju. On perioode, mil ongi valus, ebaõiglane või raske. Positiivse otsimine ei tähenda, et peaksime neid tundeid või olukordi eitama või väiksemaks tegema. Pigem on küsimus selles, kuhu meie tähelepanu suurema osa ajast läheb.
Tähelepanust saab üsna kergesti muster. Muster mõjutab meie mõtteid. Mõtted mõjutavad seda, kuidas me reageerime. Reaktsioonid mõjutavad meie valikuid ja valikud hakkavad aja jooksul mõjutama seda, milliseks meie elu kujuneb.
Kui hakkan märkama võimalusi, on suurem tõenäosus, et ma kasutan mõnda neist. Kui hakkan märkama enda väikeseid edusamme, tekib mul rohkem tahtmist jätkata. Kui märkan pidevalt ainult seda, mida ma ei ole jõudnud teha, võin ka väga tegusa päeva lõpus tunda, et ma pole jälle piisavalt teinud.
Kui otsin inimestes pidevalt tõendeid selle kohta, et nad valmistavad mulle pettumuse, märkan neid hetki eriti teravalt. Kui hakkan teadlikult märkama ka seda, millal keegi aitab, kuulab või hoolib, muutub pilt terviklikumaks.
Sageli ei alga muutus suurest otsusest, vaid sellest, et inimene hakkab üldse märkama.
Proovi homme teha lihtsalt üks väike katse. Lihtsalt pane päeva jooksul tähele, kas sa märkad rohkem seda, mis läheb halvasti, mis jäi tegemata, kes käitus valesti ja mis sind häiris? Või märkad sa ka neid hetki, kus midagi läks hästi, keegi tuli sulle vastu, midagi õnnestus või oli lihtsalt korraks hea?
Ja veel huvitavam on märgata, kuidas sa sellele reageerid.
Kui midagi läheb halvasti, siis kui kaua sa seda endaga kaasas kannad? Kas üks ebameeldiv hetk hakkab mõjutama kogu ülejäänud päeva? Kas sa kerid seda peas uuesti läbi, räägid sellest mitu korda või tunned veel tunde hiljem kehas pinget?
Ja kui midagi läheb hästi, kas sa üldse peatud selle juures? Või liigud sellest peaaegu märkamatult edasi järgmise ülesande, probleemi või mõtte juurde?
Lihtsalt vaata, mida su aju päeva jooksul rohkem üles korjab ja kui palju kaalu sa ühele või teisele annad.
Võib-olla on sinu elus juba praegu palju rohkem rohelisi klaasikilde, kui sa arvad. Sa lihtsalt pole seni neile teadlikult tähelepanu pööranud.
Muutuste Mentor Küllike Tänav
kylliketanav.ee · Minu profiil Muutustementorid.eu lehel